Eesti köök — toiduvalmistamise traditsioonid ja eestlaste rahvustoidud.

Rahvusroogade all mõeldakse sageli ennekõike kuni 19. sajandi keskpaigani talupojaköögi tüüpilisi roogasid. Hilisemal ajal on aga mõned toidud muutunud traditsiooniliseks ja laialt levinud; teiste rahvaste köögid, mis on kohandatud nende endi traditsioonidele.
Võib öelda, et Eesti köök — seda teevad eestlased Eestis. Ja roog kandku venekeelset nimetust „solyanka“ — Eestis valmistatakse neid eestipäraselt ja maitse on täiesti erinev. Ka lihtsatel asjadel nagu kartulisalat või pannkoogid on erinevates kulinaarsetes kultuurides omad nüansid ja Eestis on need eestipärase maitsega. Võib-olla arvab keegi, et majoneesi ja hapukoore segamine — kulinaarne kuritegu, aga siin riigis ei saa kartulisalatit teisiti valmistada.

Saksa, Rootsi ja Vene köögid on erinevatel aegadel Eesti kööki tugevalt mõjutanud. Võrreldes Läti ja Leedu köögiga on Eesti köök rohkem "mereline".

Eesti köögi toidutooraine, tehnoloogia ja kompositsioonitehnikad on üsna lihtsad, maitse loomulik. Toorainest on iseloomulikumad kartul, kala (eriti heeringas), sealiha ja rups, piim, hapukoor, kapsas, hernes, teravili ja must leib. Toit on lihtne ja toitev, kohati rasvane. Traditsioonilises Eesti köögis keedetakse toitu enamasti vedelas keskkonnas, praadimist kasutatakse harva. Eesti köögis kasutatakse vähe maitseaineid ja vürtse. Lisaks soolale ja sibulale tarvitati traditsiooniliselt tilli, peterselli ja köömneid; majoraan verivorstides, loorberileht ja piment aspicis. Maitse originaalsus saavutatakse toidutooraine (kala searasvaga, hernes piimaga) ebatavaliste kombinatsioonide tulemusena. Eesti köögi üldmaitse ja aroom — naturaalne, kergelt hapukas, piimjas.

Kuni 19. sajandini ei olnud Eesti köök kuigi mitmekesine. Rukkileib oli põhitoit. Sõna "leib" eesti keeles tähendab see nii toitu kui ka äraelamist laiemalt. Leivaga seostati erinevaid märke. Aastaringselt oli eestlaste põhitoiduks koos leivaga soolaräim. Joodi kalja või kalja, pruuliti pühadeks õlut. Seni on kama — eelröstitud rukki-, kaera-, odra- ja herneseemnetest jahvatatud jahust valmistatud kombineeritud kaerahelbed, mis segati värske piima või kalgendatud piimaga. Mõnes piirkonnas söödi kaerahelbetarretist külma piima või võiga.

Talupoeg läks suvel päikesetõusu ajal põllule ja sõi esimest korda hommikul kella 8-9 ajal. Päeval einestati põllul, söödi leiba ja soolaheeringat. Päeva põhitoiduks oli õhtusöök kell 20-21 ja õhtusöögile kogunesid kõik talurahva majaelanikud. Õhtusöögiks valmistati herne- või oasuppi, kolmapäeval ja laupäeval teravilja- või jahuputru. Alles pärast pärisorjuse kaotamist, kui maja lähedal hakkasid asuma põllud, sai võimalikuks päevasel ajal sooja toidu valmistamine, põhitoiduks polnud õhtusöök, vaid lõunasöök.

Pidulikud ja pidulikud toidud tõid eestlaste toitumisse vaheldust. Pühadeks ilmus lauale hall Sepiku leib. Jõuludeks ja aastavahetuseks valmistati vorste, algul teraviljatäidisega, hiljem verelisandiga. Usuti, et see vorst toob majja õnne ja rahulolu. Pulmapäeval, aga ka muudel pühadel pakuti alati tarretist. Pruudi pruudile toodi odraputru või odrajahust valmistatud pannkooke.

Alates 19. sajandi keskpaigast, kui kartul eestlastele tuntuks sai, asendas see paljusid roogasid ja oli leiva järel teisel kohal. 19. sajandi teisel poolel laienes tänu majanduse ja kaubanduse arengule oluliselt tooraine valik ja mitmekesistus toiduvalmistamise tehnoloogiad. Eesti köögi kujunemises oli oluline periood 20. sajandi algusest kuni 1930. aastateni, mil tänu majandusarengule, rahvusvaheliste suhete laienemisele, naisteajakirjade ja gastronoomiakursuste tekkele tekkis uus, veidi rafineeritum ja mitmekesisem. hakkas kujunema eesti köögi kiht. Pidulikule lauale ilmusid traditsioonilise tarretise kõrvale pasteet ja erinevad salatid. Kodudes hakati valmistama erinevaid konserve.

Nõukogude perioodil mõjutas Eesti köök riikliku toitlustussüsteemi kaudu Vene, Kaukaasia ja isegi Kesk-Aasia köögist. Pärast iseseisvuse taastamist hakkasid laienema riigi rahvusvahelised kontaktid ja traditsiooniline köök hakkas kaotama populaarsust. Aga näiteks jõulude ajal panevad eestlased lauale ikka tarretist, musta pudingut pohlakastmega ja seapraed hapukapsaga. Maslenitsa jaoks küpsetatakse kuklid vahukoorega. Ja jaanipäeva (tähistatakse 24. juunil) õhtul täitub Eestimaa kohal grilli- ja grillvorstide aroom.

Täna traditsioonilisel Eesti «külmal laual» sisaldab tavaliselt marineeritud heeringast hapukoorega, aspicit, vahustatud maksapasteeti, kartulitsalat, Rosolier salat, marineeritud kurgid ja kõrvits, täidetud singirullid, lihapallid majoneesiga ja täidetud munad. Sellist pidulikku menüüd eelistatakse endiselt eelkõige maapiirkondades.

Piimatooted on Eesti köögis erilisel kohal. Piim, kalgendatud piim, jogurt, kodujuust ja kodujuust kuuluvad igapäevasesse dieeti. Tüüpiline hommikusöök — putru, munapuder või võileivad, viimasel ajal ka müsli jogurtiga. Kohvi joovad üsna paljud, eelistades Skandinaavia tüüpi heledaid röstisorte.

Supid — üsna tavaline roog. Levinumad on kartuli-, kapsa- ja hernesupid. Liha keedetakse tavaliselt ühes tükis, ülejäänu koosneb kartulist, kapsast või hernest, porgandist, pärl-oderist või pastast. Suitsutatud sealiha lisatakse herne-oasupile.

Eesti köögile on iseloomulikud teraviljasegud, juurvilja-helbed ja juurviljapudrud, näiteks odrapuder ja mulgipuder. Pearoana võib vahel olla kartulipuder või keedukartul paksu rasvakastmega, jahu, puljong või koor ja tükk liha, hakkliha või vorsti. Populaarne roog mulgikapsas — sealiha ja odraga keedetud hapukapsas.

Köögiviljadest on kasutusel esikohal kartul, teisel kohal — kapsas ja hernes, siis porgand ja rutabaga. Punapeeti kasutatakse harva, peamiselt peedisalatis. Alates 1990. aastate algusest on kartuli tarbimine olnud languses ning rohkem on söödud riisi ja pastat. Erinevate pooltoodete populaarsus kasvab.

Eesti köögis kasutatakse teistest kalaliikidest rohkem Eesti räime ja kilu. See kala praetakse ja tehakse vormiroad, valatakse muna-piimaseguga ja puistatakse üle peeneks hakitud tilliga. "Tallinna kilu" vürtsikas soolamine on väga populaarne. Eesti mereäärsetes piirkondades kasutatakse lesta, sisemaal valmistatakse kalaroogasid haugist ja latikast, Peipsi ääres tindist. Kuumsuitsutatakse peamiselt räime, latikat, angerjat.

Teistel liharoogadel on ülekaalus madala rasvasisaldusega sealiha. Eesti köögis kasutatakse meetodit, et paksuseinalistes roogades keedetakse kas ahjus või söeahjus aeglaselt suured lihatükid. Seda kasutatakse teise käigu jaoks, tavaliselt koos keedetud kartulitega. Teised käigud valmistatakse maksast, keetes seda hapukoorekastmes. Liharoogade hulka kuulub ka populaarne tarretatud seapea ja -koivad, mida serveeritakse keedukartuli või leivaga.

Traditsiooniliste magusate roogade sortimendis on leivasupp, tarretis vahukoore või piimaga, vahustatud puuviljamahla mannavaht, kodujuustukreem moosiga, õunapajaroog, bubert, aga ka pannkoogid moosiga ja erinevad koogid.